Ah et miks ma vait olen olnud?

Noh esiteks oli tarvis käsitöölistele näitust korraldada. Ja siis oli vaja pikali voodis olla ja mõelda, et kuradi sead on mind haigeks teinud. Ja siis oli vaja kõike muud teha, et mitte ridagi interneti sisse kirja panna.

Tegelikult mõtlesin ma ühel hommikul 1961. aasta rahareformi peale, et kuidas Gagarini-poiss mööda orbiiti tiirles ja igavusest piiks-piiks-piiks tegi ja kuidas talle siis äkitselt meelde tuli, et rahareform on käimas ja mismoodi ta koukis taskust kortsus viieka, millel lenduri pilt peal ja kuidas ta hetkeks lubas omal valitsuse- ja parteikriitilise mõttekatke peast läbi käia. Gagarin ohkas, pani raha tasku tagasi ja maha rahunenuna mõtles, et vähemasti jääb midagi lastelastele mälestuseks – orbiidil lennanud viiekas. Ja piiksus edasi.

Käi kuu peale!

Ökullivanamees türele: „Käi kuu peale!”
Tütar vastu: „Miks mitte? Seda tasub kaaluda!”

Just selline dialoog oli mul tütrekesega. Ehmatas ikka ära küll, mind vähemasti. Uurisin asja ja sain teada, et tegelikult on sellises mõtteavalduses süüdi üks lugu kuningast, kes kuu peale kippus. Vaadatav ETV arhiivist. Õige koht hakkab 12:45 pealt, kuid tegelikult on terve lugu selline, mis mu oma lapsepõlvele tooni juurde andis.

Kanakull ja varblane

Linnutoitmise hooaeg on jälle käes. Proovisin neile rapisiseemneid sisse sööta aga need ei paista eriti popid olevat. Küll nad sööma hakkavad, kui nälg näpistab.

Aga täna juhtus selline asi, et ühel hetkel oli linnumaja juures miski kõvera nokaga tegelane. Oli linnumajast teisel pool puutüve, seega nägin ainult selga. 100% kindel muidugi ei ole, kuid ega elumajade juures eriti teisi röövlinde ei käi peale kanakulli. Passis oma viis minutit. Ümberringi oli vaikus. Ja linnumajas istus varblane. Täiesti liikumatult. Kas tüdines kull ära või nägi ta mind fotokaga sehkendamas, igatahes ära ta lendas. Pilti ma ei saanudki, kuna seebikarp ei vedanud tingimusi välja. Varblane istus veel minutikese või paar täiesti liikumatult. Ootas vist, kuni süda saapasäärest tagasi õige koha peale liigub…

When the Day Breaks

Vanadest fotodest vormitud linnalugu naisest ja mehest ning väikestest ja suurematest asjadest, mis meie päeva alustavad, muudavad ja lõpetavad. Tähelepanelik vaataja leiab ka vihjed kukkede hokimängu kohta.

Wendy Tilby ja Amanda Forbis

NFBC, 1999

Mis toimub leiutajatekülas pärast kohalikke valimisi?

Eks ikka tähistatakse valimisvõitu. Nagu näha, võitsid valimised jäneste ja koerte valimisliit. Ninasarvikud ja oravad jäid pika ninaga.

P.S. Lastelaul A ram sam sam on pärit Marokost.

Rannikutuul

Tere tulemast Ivan Maksimovi imetabasesse maailma. Lugu rannarahva raskest, kuid see-eest huvitavast elust.

Pealkiri:  Ветер вдоль берега (Rannikutuul).
Valmimisaasta: 2003.
Muusika: Sea Journey (Chick Corea).

Maailma suurim ostukeskus

Ameeriklaste mittetulunduslik, kuid siiski riiklike niiditõmbajate nööri otsas olev ringhääling Public Broadcasting Service toob meieni loo maailma suurimast ostukeskusest.

Maailma suuruselt teine ostukeskus „Mall of America” asub Bloomingtonis (Minnesota). See oli maailma suurim kuniks hiinlased otsustasid ameeriklased üle trumbata ja ise maailma suurima ostukeskuse ehitada. Ja see õnnestus – valmis „South China Mall”. Jäi üle lahendada veel viimane probleem: tuua inimesed tarbima. Seda aga ei juhtunud. Kuid hiinlased ei anna alla.

Utopia, Part 3: The World’s Largest Shopping Mall

P.S. Neid suuruse järgi järjestamisi ei maksa ka liiga tõsiselt võtta, kuna järjestamiseks on mitmeid võimalusi. Uuemate andmete kohaselt on suurim ostukeskus hoopis 2008. aastal avatud „Dubai Mall” Araabia Ühendemiraatides.

California mehe lumepäevik

See tõlkelugu ilmus kunagi Eesti Ekspressis, kuid kuna nende veebisait on läbi aegade olnud tibakese põdur, siis pole artiklist paraku enam seal mingit jälge. Aga tänase esimese lume puhul on see lugu täiesti aktuaalne ja seetõttu võtan endale vabaduse rikkuda autoriõiguseid ja selle taasavaldada.

Aasta algul tabas USA idarannikut käesoleva sajandi suurim lumetorm. Järgnev on selle loodusstiihia küllaltki isikupärane kajastus – ühe Californiast idarannikule kolinud mehe päevik. Pere kolis turvalisena tundunud idarannikule, et vältida California maavärinaid ja muid loodusõnnetusi.

Esimene päev

Kell on viis õhtul. Algas lumesadu. Selle aasta esimene lumi. Ma pole mitu aastat lund näinud. Võtsime naisega tassi kakaod ning istusime õhtu läbi akna ääres, vaadates pehmeid helbeid. See oli nii ilus!

Teine päev

Hommikul oli maas lummav valge vaip. Milline fantastiline vaatepilt! Rookisin esimest korda elus lund ja see oli vahva tegevus. Rookisin puhtaks nii kõnnitee kui garaažini viiva autotee. Hiljem sõitis mööda lumesahk ning lükkas kogemata täis nii tänava kui autotee. Sahajuht naeris ja lehvitas mulle, lehvitasin vastu ning tegin kõik uuesti.

Kolmas päev

Öösel sadas veel paarkümmend sentimeetrit lund ning temperatuur langes -10 kraadini. Puude mitmed oksad murdusid lume raskuse all. Ma puhastasin taas kõnniteed ja autorada. Varsti pärast seda tuli sahk ja tegi sama tembu, mis eile.

Neljas päev

Toit läks täna köögis jäässe. Ostsin mõlemale autole naelkummid. Kukkusin kõnniteel perseli. 200 dollarit maksin arstile, õnneks, et ei olnud midagi katki läinud. Ööseks lubati veel lund ja jääd.

Viies päev

Jätkuvalt külm. Libisesin naise autoga vastu äärekive. Esitiib jäi sinna. Öösel oli sadanud veel 10 senti seda valget sitta. Mõlemad autod olid paksu katte all. See neetud lumesahk sõitis täna kaks korda mööda. Kõvasti lumerookimist.

Kuues päev

Õues on vaid –18 kraadi. Üha sajab seda fucking lund. Aias pole ühtegi puud, mis poleks kannatada saanud. Vool oli ka suurema osa ööst ära. Proovisin hinge sees hoida petrooleumsoojendajaga. Petrool loksus maha ning süttis. Suutsin tule vaevu kustutada, kuid sain teise astme põletushaavad kätele ning kaotasin kulmud. Haiglasse sõites libises auto teelt välja. Pole enam teist.

Seitsmes päev

Neetud fucking valge sitt muudkui langeb. Pidin kogu oma garderoobi selga ajama, et mitte surnuks külmumata postkastini jõuda. Kui ma ükskord selle litapoja, kes lumesahaga sõidab, kätte saan, närin ta rinnakorvi lahti ning kisun südame välja. Arvan, et ta passib oma sahaga nurga taga ja tormab sealt 100-kilomeetrise tunnikiirusega välja kohe, kui mul töö valmis saab. Elektrit pole jälle. Peldik külmus jäässe ja katus annab lume survele järele.

Kaheksas päev

Veel 10 sentimeetrit seda fucking lund ja jääd ja kurat teab, mis fucking valget sitta veel. Ründasin seda fucking lumesaha-litapoega jääpiigiga. Minema pääses raisk. Enne jõudis muidugi kõik kohad lund täis lükata. Varbaid ei suuda enam liigutada. Päikest pole ka juba nädalaid näinud. Õues on miinus 30 kraadi.

Üheksas päev

Proovisin kaminasse tuld teha, aga korsten oli umbes mis umbes. Ronisin katusele, et lõõri kontrollida, libisesin ning kukkusin jäätunud lumekuhjale. Murdsin ribi ning vigastasin laupa jääpiigiga. Lumesaha-sadist mattis mu naerdes lumme. Närvid on perses. Eile jätsin vist koera välja … ära külmus. Põrgusse temaga, sõidan tagasi Californiasse!

Segast panen vä?

Saad sa siis aru, kustmaalt sul mõistus kokku hakkab jooksma.

… külmkapp sai aru küll, et ta oleks pidanud koju jääma. kuid nüüd oli ta juba 400 meetri jooksus võtmas esimest kurvi. “hea, et mul on vähemasti vasakukäeliste uks,” mõtles ta, nähes, kuidas äärmisel rajal lennutas lahtiläinud uks III korruse kohviruumis töötava suguvenna staadionipiiretesse. kohvimasinad olid kuulitõukeringis tegemas häid tulemusi. kaugushüppekastis rikkus tilpnev juhe triikraua hea soorituse. publik rõkkas. kodumasinate suvepäevad olid täies hoos.

Kui kõrgele on võimalik sauna ehitada?

Alustuseks küsime tegelikult, et kui kõrgele on võimalik üldse ehitada? Segaduse külvamiseks tuletame meelde, et Džomolungma ehk inglismännide keeles Mount Everest on umbes 8848 meetrit kõrge.

Kui uskuda liikuvate saunade saidil olevaid andmeid, siis on kõige kõrgemale ehitatud saun olnud 300km kõrgusel ja see asus orbitaaljaama Mir pardal.

Lugu ise on pärit kosmonaut Vladimir Komolovi järeltulija suust ja kõlab pisut kärbituna sedasi:

Isa tegeles instituudis kosmosejaama duši ja sauna arendamisega. Kui ta hiljem Energia projektiga liitus, sai tema meeskonna ülesandeks need Mir-i jaoks kohandada. Seega ei tundnud kosmonaudid rõõmu mitte ainult dušist, vaid ka saunast. Maapealsed ülemused käskisid sauna kinni panna, kuna see võtab liiga palju energiat. Kosmonaudid saatsid ülemused puu taha. 300 kilomeetri kaugusel olnud ülemused olla väga vihased olnud, kuid pidid samas nentima, et ega nad midagi teha ka ei saa. Järgmisele Mir-i meeskonnale tehti ülesandeks saun maha monteerida, kuid eks ka nendele hakkas saun meeldima ja ka nemad saboteerisid korraldust. Kuni ülejärgmise kambaga saadeti üles ka üks sõjaväelane, kes ülesande lõpuks täitis.